Kord elas väikeses linnas noor muusik nimega Sebastian. Ta oli andekas viiuldaja, kelle muusika suutis inimesi rõõmustada ja nende muresid kergendada. Ometi tundis Sebastian end tihti üksildasena, sest tal polnud sõpru, kellega oma muusikat jagada.
Ühel päeval kuulutas linna vürst välja suure muusikavõistluse, mille võitja saaks mängida vürstlikus orkestris. Sebastian otsustas osaleda, teades, et see võiks olla tema elu võimalus. Ta harjutas päevast päeva, valmistudes võistluseks, mis toimus kuu aja pärast.
Võistluse päeval kogunesid linnarahvas ja muusikud linnuse hoovi, et kuulata ja hinnata osalejate esitusi. Üksteise järel esinesid andekad muusikud, kes kõik mängisid südamest. Kui Sebastian lavale astus, tundis ta end küll närvilisena, kuid tema viiul kõlas imeliselt. Tema muusika jõudis kuulajateni, pannes nende südamed helisema.
Peale võistluse lõppu kuulutas žürii võitjaks Sebastiani. Noormees ei suutnud oma õnne uskuda, kui vürst talle auhinna üle andis. Linnarahvas aplodeeris püstijalu, tunnustades tema annet ja oskusi.
Tänu võidule sai Sebastian vürstliku orkestri liikmeks. Peagi leidis ta endale sõpru ja tõelise kuuluvustunde, sest teised muusikud mõistsid tema kirge ja armastust muusika vastu. Nad mängisid koos, õppisid üksteiselt ja jagasid oma rõõme ning kurbusi.
Ühel õhtul pärast kontserti jalutas Sebastian koos oma uute sõpradega jõe äärde, kus nad istusid ja nautisid vaadet. Muusikud hakkasid spontaanselt mängima õrna meloodiat, mis kõlas kaunilt tähtede all. Sel hetkel mõistis Sebastian, et ta on leidnud oma koha maailmas ja oma elu muusika.
Sebastian jätkas muusikat mängides ja rõõmu jagades, olles õnnelik teiste muusikute seltsis. Tema lugu õpetab meile, et ükskõik kui suured raskused meid ka ei taba, on alati lootust leida oma õnn ja koht, kus me tunneme end tõeliselt kodus.