58
POEG: “Issi, kas ma võin sult midagi küsida? “
ISA: “Jah, muidugi, mis see on? “
POEG: “Issi, palju sa tunnis teenid? “
ISA: “See pole sinu asi. Miks sa küsid sellist asja? “
POEG: “Ma tahan lihtsalt teada. Palun ütle mulle, kui palju sa tunnis teenid? “
ISA: “Kui sa pead teadma, siis ma teenin 100 dollarit tunnis. “
POEG: “Oh! (Pea maas).
POEG: “Issi, kas ma võin laenata 50 dollarit? “
Isa oli maruvihane.
ISA: “Kui ainus põhjus, miks sa seda küsisid, on see, et sa saaksid raha laenata tobeda mänguasja või mõne muu jama ostmiseks, siis marsid ise otse tuppa ja lähed voodisse. Mõtle, miks sa nii isekas oled. Sellise lapsiku käitumise nimel töötan iga päev kõvasti. “
Väike poiss läks vaikselt oma tuppa ja pani ukse kinni.
Mees istus maha ja hakkas väikse poisi küsimuste peale veelgi vihasemaks muutuma. Kuidas ta julgeb küsida selliseid küsimusi ainult selleks, et natuke raha saada?
Umbes tunni pärast oli mees maha rahunenud ja hakkas mõtlema:
Võib-olla oli midagi, mida ta tõesti pidi selle 50 dollari eest ostma ja ta tõesti ei küsinud väga tihti raha. Mees läks väikese poisi toa ukse taha ja avas ukse.
ISA: “Kas sa magad, poja? “
POEG: “Ei issi, ma olen ärkvel”.
ISA: “Olen mõelnud, et äkki olin sinuga varem liiga karm. On olnud pikk päev ja ma elasin oma viha sinu peal välja. Siin on 50 dollarit, mida sa küsisid. “
Väike poiss istus sirgelt ja naeratas.
POEG: “Oi, aitäh issi! “
Siis, sirutades padja alla, tõmbas ta välja mõned kortsus rahatähed.
Mees nägi, et poisil on juba raha, hakkas jälle vihaseks saama.
Väike poiss luges aeglaselt oma raha välja ja vaatas siis isa poole.
ISA: “Miks sa tahad rohkem raha, kui sul juba on? “
POEG: “Sest mul ei olnud piisavalt, aga nüüd on.
“Issi, mul on nüüd 100 dollarit. Kas ma võin osta tunni teie aega? Palun tule homme varem koju. Ma tahan sinuga mängida. “
Isa muutus hetkega härdaks poetades salaja pisara.
Ta pani oma käed ümber oma väikese poja ja palus andestust.
See on lihtsalt lühike meeldetuletus kõigile, kes te elus nii kõvasti töötate.
Me ei tohiks lasta ajal libiseda sõrmede vahelt, ilma et oleksime veetnud aega nendega, kes meile tõeliselt olulised, südamelähedased.