Antarktika jäistes avarustes peitub midagi, mis meenutab hämmastavalt hiiglaslikku inimese koljut. NASA avaldatud satelliidifotodelt vaatab vastu justkui õõvastava irvega nägu, millel on selgelt eristatav silmakoobas, suu ja lõualuu. Veelgi kummalisem on asjaolu, et selle hiiglasliku „kolju“ välimus on viimase pooleteise aasta jooksul märgatavalt muutunud. Teadlaste sõnul peitub nähtuse taga aga hoopis tõsine hoiatus Antarktika tuleviku kohta, kirjutab ScienceDaily.
Ameerika Ühendriikide kosmoseagentuur NASA avaldas erakordsed satelliidipildid Antarktika poolsaarest ida pool Weddelli meres asuvast Vega saarest.
Kõrgelt kosmosest vaadates meenutab jää, kivimite ja liustike kombinatsioon hämmastavalt inimese koljut, mis näib küljelt vaadates irvitavat.
Veelgi kõhedamaks muudab vaatepildi asjaolu, et hiiglaslik nägu näib olevat pööratud lähedal asuva Kuradisaare ehk Devil Islandi poole.
Tegemist ei ole siiski salapärase muistse ehitise ega jää alla mattunud hiiglasliku koljuga. Nähtuse on loonud loodus ise.
Kuidas tekkis Antarktikasse hiiglaslik kolju?
NASA teadlased selgitasid, et koljutaolise kujutise moodustavad kolm erinevat looduslikku pinnavormi.
Nägu kõige rohkem meenutav tumedam ala on nunatak ehk jääst välja ulatuv kaljune mäetipp, mis näeb ülevalt vaadates välja nagu tühi silmakoobas.
Suu moodustab liustiku serva kogunenud kivimite ja pinnase vall, mida nimetatakse külgmoreeniks.
Lõualuuna paistab aga Bahía del Diablo ehk Kuradilahe liustik.
Kui neid kolme pinnavormi õige nurga alt vaadata, tekibki hämmastavalt tõetruu kolju kujutis.
Sellist nähtust nimetatakse pareidooliaks. See tähendab, et inimese aju tunneb juhuslikes kujundites ära tuttavaid objekte, näiteks nägusid pilvedes, loomakujusid kivides või inimfiguure mägedes.
Vega saare puhul on sarnasus sedavõrd silmatorkav, et NASA otsustas sellele eraldi tähelepanu pöörata.
Kaks satelliidifotot paljastasid midagi murettekitavat
Kõige huvitavam osa avastusest selgus kahe erineval ajal tehtud satelliidifoto võrdlemisel.
NASA kasutas Landsat 9 satelliidi pardal asuvat OLI-kaamerat, mis võimaldab jälgida Maa pinnal toimuvaid muutusi.
Esimene pilt jäädvustati 22. märtsil 2025, teine aga 10. oktoobril 2026.
Kahe foto vahe on silmatorkav.
2025. aasta märtsis kattis Vega saare liustikke ulatuslik lumekiht. Selline olukord on piirkonnas tavapärane, sest märts on seal üks sademeterohkemaid kuid.
2026. aasta oktoobriks oli aga suur osa lumekattest kadunud ning selle alt paistis välja tunduvalt tumedam liustikujää.
Just see muutus tegi ka koljutaolise näo palju selgemini nähtavaks.
Teadlaste sõnul on tegemist märgiga sellest, et Antarktika talv oli piirkonna liustike jaoks erakordselt ebasoodne.
Teadlased avastasid ebatavaliselt sooja talve mõju
Nicholsi kolledži liustikuteadlane Mauri Pelto selgitas, et 2026. aasta Antarktika talvel esines piirkonnas tavapärasest kõrgemaid õhutemperatuure.
Eriti märkimisväärne oli juunikuu, mil temperatuurid olid keskmisest soojemad.
Satelliidifotodel nähtav ulatuslik paljas jää viitab sellele, et talve jooksul kogunes saarele tavapärasest vähem värsket lund.
Lisaks võisid osa lumest eemaldada tugevad tuuled ning sublimatsioon – protsess, mille käigus lumi või jää muutub vedelat olekut läbimata otse veeauruks.
Selliste tegurite koosmõjul jäi saare jääkate tavapärasest palju rohkem paljastatuks.
See on oluline, sest lumi ja jää reageerivad päikesekiirgusele erinevalt.
Miks võib tumedam jää olla ohtlik?
Värske lumi peegeldab suure osa sellele langevast päikesekiirgusest tagasi kosmosesse.
Seetõttu aitab paks lumekiht liustikke kaitsta liigse soojenemise eest.
Tumedam liustikujää neelab aga märksa rohkem päikeseenergiat.
Kui lumekiht kaob, võib jää hakata päikese käes kiiremini soojenema ja sulama.
Antarktikas algab nüüd kevad ning päevad muutuvad järjest pikemaks. Seetõttu võivad ulatuslikud lumeta jääväljad soodustada sulamist kogu saabuva suve jooksul.
Mauri Pelto sõnul aitaks olukorda parandada isegi suhteliselt õhuke värske lumekiht, mis kataks tumeda jää ja vähendaks päikesekiirguse neeldumist.
Kui aga uut lund piisavalt ei tule, võivad paljastunud liustikud muutuda soojuse mõjule veelgi vastuvõtlikumaks.
Hiiglasliku kolju välimus võib täielikult muutuda
Teadlaste hinnangul ei pruugi Vega saare kummaline koljutaoline kuju jääda igaveseks selliseks, nagu see praegu satelliidifotodel paistab.
Kui liustikud jätkavad taandumist ja jää sulamist, hakkavad muutuma ka pinnavormid, mis moodustavad kolju näojooned.
Näiteks võib Kuradilahe liustiku taandumine muuta näilise lõualuu kuju.
Samuti võib jää kadumisel paljastuda rohkem kivist pinnast, mistõttu silmakoopana paistva ala kuju ja ulatus muutuvad.
Seega võib tänapäeval selgelt eristatav „irvitav kolju“ tulevikus näha hoopis teistsugune välja.
Teadlaste jaoks pole see lihtsalt põnev visuaalne nähtus, vaid üks võimalus jälgida liustike muutumist.
Saarel on jää sulamist jälgitud aastakümneid
Vega saare liustikud on teadlaste tähelepanu all olnud juba aastakümneid.
Ühes 1982. aastal avaldatud uuringus kasutati varaseid Landsati satelliidiandmeid, aerofotosid ja topograafilisi kaarte, et uurida saare jääkatet.
Tollal tuvastati piirkonnas 29 liustikku.
Üks põhjalikumalt uuritud liustikest on Bahía del Diablo, mille muutusi on jälgitud alates 1998.–1999. aasta Antarktika suvest.
Pikaajalised mõõtmised näitavad, et liustik on aja jooksul kaotanud jäämassi.
Ka teiste saare liustike puhul on satelliitvaatlused näidanud jää vähenemist ning selle alt paljastuvate kaljualade laienemist.
Saarega on seotud ka uskumatu ellujäämislugu
Vega saarel on lisaks kummalisele välimusele ka erakordne ajalugu.
Aastatel 1901–1903 toimus piirkonnas Rootsi Antarktika ekspeditsioon, mille eesmärk oli uurida jäise mandri geograafiat, geoloogiat, kliimat ja elustikku.
Teadusretk muutus aga ootamatult võitluseks ellujäämise nimel.
Ekspeditsiooni liikmed jagunesid uurimistööde käigus kolmeks rühmaks, kes jäid Antarktika talveks üksteisest eraldatuks.
Olukorra muutis veelgi hullemaks asjaolu, et jääväljad purustasid nende laeva.
Ilma kindla pääsemisvõimaluseta pidid mehed taluma äärmuslikku külma ja keerulisi elutingimusi.
- aasta kevadel kohtusid kaks lahku läinud rühma lõpuks Vega saare lähedal, paigas, mis sai hiljem nimeks Cape Well-met.
Tähelepanuväärsel kombel asub see paik tänapäeval satelliidifotodel nähtava hiiglasliku kolju niinimetatud otsmiku lähedal.
Mõne aja pärast saabus Argentina päästeekspeditsioon, mis tõi ellujäänud mehed ohutusse paika.
Kõheda vaatepildi taga peitub tõsine hoiatus
NASA avaldatud satelliidifotod on suurepärane näide sellest, kuidas loodus võib luua kujundeid, mis mõjuvad peaaegu ebareaalselt.
Antarktika jääväljadest välja joonistuv kolju pole inimeste loodud ega midagi üleloomulikku.
Ometi muudab selle erakordseks asjaolu, et samad jää- ja kivimoodustised annavad teadlastele väärtuslikku teavet liustike seisundi kohta.
2025. ja 2026. aasta fotode võrdlus näitab selgelt, kui erinev võib olla saare lumekate eri aastaaegadel ja aastatel.
Praegu vaatab Antarktika jäistelt avarustelt vastu hiiglaslikku irvitavat koljut meenutav nägu. Kuid teadlaste hinnangul võivad soojenevad temperatuurid ja liustike taandumine selle kummalise loodusliku kujutise tulevikus märgatavalt ümber kujundada.
