Vladas Radvilavičius: Läksin üks õhtu maja taha hoovi suitsule. Tikku tõmmates märkasin naabrit piilumas akna katete vahelt…

Läksin üks õhtu maja taha hoovi suitsule. Tikku tõmmates märkasin naabrit piilumas akna katete vahelt. Mõned minutid hiljem, astusid politseinikud mulle hoovi. Muidu poleks tähelepannud, kuid koer hakkas lakkamatult haukuma. Pidin minema vaatama, mis toimub. Teretasin härraseid ja nemad kohe küsima: “Kus Kanep on?”. Ma kohe vastu: “Otsa sai. Suitsetasin just viimase.” Nemad pärimist ei jäta: “Kust said?”, ma vastasin, et: “naabri käest.”

Nüüd on naabril kolm politsei bussi hoovis, üks neist pargitud jõuliselt lilepeenrasse, mille eest ta lakkamatult hoolt kandis terve suvi otsa, üks pargiti maja taha muru peale, mida niitis ja pügas nagu jalkaväljakut. Isegi umbrohtu juuris suure vaevaga ja üks maja sissesõidu tee otsas autot blokeerimas. Kahe bussi peale kokku voolas kaheksa meest ja kolmas tuli koertega ja neljandaga kriminalistid. Maja ümbrus on politsei lintidega kinni tõmmatud, majast veetakse asju tõendite kotiga välja, hoov on üles kaevatud ja parasjagu lammutavad terrassi. Autost ei hakka rääkimagi.

Ja niimoodi õppiski naaber oma nina võõrastesse asjadesse mitte toppima.