Koer külastab vanaproua kodu iga päev. Tuleb tuppa, magab tunnikese ja siis lahkub majast. Ja nii iga päev. See jätkus mitu nädalat, kuniks vanaproua otsustas omanikega ühendust võtta.
Vaatamata sellele, et koer oli väsinud olekuga, oli ta siiski hästi hoolitsetud ja toidetud ning kaelarihmaga. Seetõttu vanaproua teadis, et koeral on omanikud ja koer käib iga päev oma õiges kodus.
Ta otsustas kirjutada kirja ja lisada see koera kaelarihma külge, lootes et koeraomanik seda märkab ja loeb. Ta tahtis teada, miks võõras koer käib tema kodus magamas.
Kirja sisu oli: «Tahaksin teada, kes on selle imelise koera omanik ja tahaksin küsida, kas te teate, et peaagu igal pärastlõunal Teie koer käib minu majas magamas?»
Kui koer järgmisel päeval naases, siis ta kaelarihma küljes oli kiri, aga mitte enam vanaproua kirjutatud, vaid nüüd juba kiri omanikelt. Kirja sisu oli järgnev: «Ta elab kodus, kus on 6 last. Kaks neist on alla 3-aastased. Ka tema tahab välja puhata. Kas ma võin homme koos temaga tulla?»
Lapsed, kes kasvavad üles koos koertega on õnnelikud, et neil on armastavad, kaitsvad ja sõbralikud neljajalgsed pereliikmed. Aga mõnikord, nagu lapsevanemadki, meie koertest kaaslased vajavad ka veidi puhkust ja eemalolekut väikeste laste poolt tekitatud kaosest.