Olen seda mõtet ventileerinud juba mitu tundi.. ja see mõte oli korraks mu peas ka siis kui täna esmakordselt oma elus pidin inimest elustama!
Kiirabiarst Andrus, kes mõned aastad tagasi koolis esmaabikursust andis, sisestas meile- anna abi, anna kasvõi siis kui arvad, et ei oska! Isegi kui arvad, et teed midagi valesti! Sest valesti antud abi on parem kui mitte antud abi!
Ja ma olin ebameeldivalt üllatunud, et minu kaaslinlased abi ei tõtta andma! Isegi kui ma kutsusin endale appi, ütles üks härra konkreetselt, et ta ei oska ning lahkus. Teised vaatasid kaugelt eemalt või autodest. Oli ka neid, kes läksid ostlema.. Mina elustasin kiirabi tulekuni. Minu jaoks oli samuti tegu võõra vanema härraga ehituspoe parklas. Härra süda seiskus autosse istuma asudes, olles tõstnud eelnevalt auto peale oma rasked ostud. Tema viimased! Haiglas kahjuks härra süda seiskus jäädavalt!
Kas oleks läinud teisiti kui keegi oleks mulle appi tulnud? Me ei saagi seda teada! Aga selline ükskõiksus teise inimese käekäigu vastu.. Nende tundide jooksul on mul nii palju erinevaid tundeid selle suhtes olnud!
Öeldakse, ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks! Aga mina mõtlen- tee teisele seda, mida sa tahaksid, et sulle ka häda korral tehakse! Või sinu lähedasele, sõbrale.. ELUSTA, isegi kui sa arvad, et sa ei oska!
Puhka rahus! Prouale ja perele sügav kaastunne!
#esmaabi