Kogu niisuguse narratiivi puhul vaikitakse justkui elevandina toas maha fundamentaalse tähtsusega tõsiasi, et sellest, kui suure protsendi SKT-st EV kaitsekulutusteks kasutab, ei sõltu absoluutselt, kas suudame tagada oma riigile militaarse võimekuse Venemaaga sõjapidamiseks või mitte. Militaarse potentsiaali disproportsioon on lihtsalt sedavõrd hiiglaslik, et selle muutmine komakohtade ulatuses ei oma võimaliku konflikti tagajärgede seisukohast praktiliselt mingit tähtsust.

Fakt on see, et EV-l ei ole ühtegi hävitajat, ühtegi pommitajat ega ühtegi tanki, samuti ei ole mei ühtegi kesk- ega kaugmaa õhutõrjesüsteemi ega ka raketisüsteeme. Tegelikult pole isegi mitte mitte laskemoona kaheks nädalaks sõjapidamiseks. Ega isegi mitte piirikaitse rajatisi. Kõike seda ja paljut muud kriitiliselt olulist ei ole me (vähegi tähtsust omaval määral) ka suutelised hankima, isegi kui riigikaitsekulutusteks eraldataks mitte 2, vaid 5 protsenti SKT-st (mis oleks kolossaalne kulutus). See tõsiasi oleks aus avalikult välja öelda.

Aga muidugi seda ei tehta, kuna vastasel korral ilmneks, et kogu meie välis- ja kaitsepoliitika on rajatud pehmelt öeldes vägagi küsitavatele alustele. Peaks olema elementaarne, et igasugune kaitsepoliitika on mõttetu, sõltumata sellest, millises ulatuses selleks riigieelarvet kasutatakse, kui selle aluseks ei ole läbimõeldud diplomaatia, mis lähtub eesmärgist säilitada või luua heanaaberlikke suhteid ja seeläbi vältida sõtta sattumist. Paraku on see arusaamine Eestis kõike muud kui elementaarne. Kogu selle probleemi taustaks on omakorda veelgi suurem probleem, milleks on aususe puudumine. Mitte ainult kaitse- ja välispoliitikat, vaid kogu poliitikat selle kõikides aspektides iseloomustab tohutu valelikkus, mis on kujunenud mitte erandiks, vaid normiks.