Äraspidine tappev loogika
—-
Eestis on ca 10 000 Ukraina meest, kes peaksid olema Ukrainas ja oma riiki kaitsma. Nad peaksid olema kas rindel või vähemalt töötama Ukrainas tagalas, edendama riigi majandust ja rinnet varustama.
Eesti pakub aga neile oma kodumaalt põgenenutele varjupaika ega saada neid tagasi Ukrainat kaitsma. Isegi see ei lugenud meie valitsejatele midagi, kui Zelenski seda otsesõnu Eestis olles teha palus. Selle asemel on valitsus ja Kaja Kallas valmis saatma Ukrainasse sõdima, tõenäoliselt saatma surma meie omad noored mehed.
Mille nimel? Et Kaja Kallas saaks ka edasipidi ennast kui sõjaprintsessi imetleda? Et ta saaks kaela veel mingi medali? Et talle leitaks mingi soe koht mingis Euroopa struktuuris? Et ta saaks ka tulevikus kaamerate ees õnnest sulada, kui ta musitab mõne Euroopa liidriga?
On ette teada – meie mehed selle sõja kulgu mingit pööret ei too. See sõda on liiga suur, et meie seda muuta suudaksime. Kas tõesti peavad noored eesti mehed Kaja Kallase isiklikud ambitsioonid ja ilutsemise oma verega kinni maksma?
Kui Eesti peaks meie mehi Ukraina hakklihamasinaase saatma, siis on nende eesti meeste veri meie valitsejate kätel. Esmasest nende kätel, kes sellise otsuse teevad. Kuid olgem ausad – ka meie kõigi kätel, et me lubame sellistel isikutel Eestis valitseda ja meid endid tapvaid otsuseid teha.
Kui Ukraina tunneb puudust sõduritest, siis meil on neile saata need 10 000 Ukrainast põgenentut. Meie oma mehi on vaja meie oma riigis, sest just meie võime olla järgmine Venemaa sihtmärk.
Ma ei taha mõnel sellisel Ukraina sõjas tapetute kalmistul näha Eesti lippu. Mind ei valdaks siis mingi hardus ega uhkustunne. Mul oleks vaid küsimus: miks see eesti mees pidi surema võõral maal, võõras sõjas ja võõra lipu all? Meid on nüüd lihtsalt üks vähem, me kaotasime ühe endi seast. Mida me tema surmaga võitsime?