Ole tubli, Liis!
—-
Ma võin mõista Liis Lemsalu emoatsioaanlseid läbielamisi ja rasket meeleseisundit. Ometi arvan, et see oli viga tulla TV-sse nutma ja kurtma. Pahasoovijad istusid mõnuga kodus telekate ees ja vaid rõõmustasid: “Ta nutab! Tähendab, ta sai haiget. Tähendab – meie tige plaan õnnestus! Paras talle!”
Liis oleks pidanud tulema, selg sirge, pea kuklas, naeratus huulil ja näitama maailmale kogu oma olekuga, et ta ei hooli põrmugi mingite väikeste kurjade susijate vastikutest kõlakatest. Ta oleks pidanud nende üle naerma, mitte nende ees nutma. Nutud ja murdumised kaamera ees ei aita kedagi, ka mitte sind ennast. Sinu meelekindlus, selgus endas ja rahu su südames on see, mis aitab nii sind kui teisi, kes on ehk mingis samas olukorras.
Reaalselt, mitte vaid kaamerate jaoks, vaid ka oma elus täpselt sama: selg tuleb sirgeks ajada, nina püsti tõsta, pisarad ära pühkida, see vastik episood tuleb jätta minevikku ja endast maha panna. Tuleb minna uhkelt ja kindlalt oma valitud teel edasi. Teadmine, et kõik kõlakad on valed ja et sa oled tegelikult õige ja puhas, peaks sulle selleks sisemist jõudu andma. Koerad las hauguvad, karavan läheb vääramatult edasi.
Liis, sa pead oma enesekindluse tagasi saama. Seda vajad sa ise, seda vajab su poeg, seda vajavad su lähedased ja sõbrad. Teist varianti lihtsalt pole.
Soovin sulle siit selleks jõudu ja meelekindlust. On nutetud, on oldud emotsionaalne, on oldud murtud, aga mõtle – terve ja ilus poeg on sündinud, oma tervis on korda saadud, pere su ümber on sinu pärast õnnelik, sõbrad on sinuga, kõik see vastikus on juba jääv minevik. Nüüd on aeg oma pea selgeks teha, oma masendused minevikku jätta ja elada oma reaalset elu ning edasi minna.
Ole tubli, Liis! Me oleme sinuga, sest me armastame sind. Ja meid on väga palju. Sul on tuhat põhjust olla igas oma tulevases päevas õnnelik, ja mitte ühtegi tõelist põhjust olla õnnetu.