Harri Kingo: Milline on tõeliselt hea inimene? Kui olin veel päris pisike poiss, siis elas maal mu vanavanaema…

Kui olin veel päris pisike poiss, siis elas maal mu vanavanaema. Kui meie, lapsed, suvehommikul alles magasime, läks tema varavalges metsa ja korjas sealt metsa alt metsmaasikaid. Nendest sai moos. Metsast tagasi, läks ta lauta ja tõi sealt kanamune. Külmast keldrist tõi ta kannu piima ja puupinust puid. Ta tegi tule pliita alla, segas kokku taigna ning valimistas meile pannkooke.

Kui ta oli laua katnud ja seal olid pannkoogid, piimakruusid piimaga ja värske moos, istus vanavanaema meie, laste voodiservale ja hakkas oma vaiksel häälel meile laulma oma lapsepõlvelaule. Need olid meie mõistes tema noorusaja, 19. sajandi lõpu nö. hitid. Näiteks “Lilla istus vangitornis” oli üks, mida mäletan. Oli ka teisi, mida ma siis teadsin, kuid tänaseks olen unustanud.

Nii ta seal istus ja meid ärkvele laulis. Ja me avasime oma silmakesed, tõusime ja läksime veel poolunistena tema valmistatud sooje pannkooke piima ja värske moosiga sööma. Uus ilus päev oli alanud.

Oleks ma oma vanavanaemale tol ajal püüdnud seletada, et ta on üks hea inimene, ta poleks sellest midagi aru saanud. Ta lihtsalt tegi, mis oli talle loomulik teha ja tema jaoks polnud selles mitte midagi erilist. Ta ei teadnud oma headusest üldse midagi.

Selline tõeliselt hea ongi – ta ei tea midagi sellest, et ta on hea. Ta teeb oma asju ega hinda neid headuse kaaludel. Ta lihtsalt ongi hea – seepärast