Lausun need sõnad siinkohal Kõigi Eestile, kelle märgiks oli tühi süda. Näib, nad on oma tegevuse ja ilmselt ka olemasolu lõpetanud. Juba nädalaid pole ma seda nimetust ei meie meedias ega üldse avalikus ruumis kohanud.
Pole ka vähimatki märki, et keegi kusagil kavandaks mingit uut üritust – laulmist, marssi, miitingut, protesti, kogunemist, mistahes aktsiooni. Kõik need sajad Kõigi Eesti tulised algatusrühma esindajad pluss väidetavalt paljud tuhanded vabatahtlikud aktivistid on kuhugi kadunud. Neid pole ei pildis, ei sõnas, neid poleks nagu olemas olnudki. On vaid vaikus. Mida on kena kuulata.
Kui seda Kõigi Eesti tõusu ja kadumist vaadelda, siis on päris ilmne, et see oli teadlikult organiseeritud pseudoliikumine, mis oli ajastatud valimiste järgseks ajaks, et väärata koalistiooni, tehes seda justkui suurte rahvamassidena ja nende nimel. Mingist isetekkelisusest ei ole siin võimalik rääkida. Ammugi mingist ideelisest veendumusest. Oleks neid ideeliselt veendunud tulihingelisi seltsimehi senini massiliselt olemas, nad poleks kuhugi kadunud ja oleksid alles ka praegu. Neid oleks näha, kuulda, lugeda. Neid aga pole.
Täna vaatasin üle oma sõbralisti. Vaatasin selle pilgiuga, et kas on sinna tekkinud ka mõni tühja südame oma pildil kandja – ennast Kõigi Eesti toetajana identifitseerunu? Sest olen siin mitmel korral avalikult teada andnud, et isikud sellest seltskonnast ei saa mu sõbrad olla. Ülevaatamise tulemusel leidsin ca 2500 sõbra seast ühe tühja südame märgiga mehe. See number oli rõõmustav. Hetkel on selliste sõprade number taas null.
Jah, alguses oli neid Kõigi Eesti toetajaid ikka näha. Mingi tuhatkond inimest sai isegi meie suht naiivsete lauljate abil kontserdile kokku (teine tuhatkond seal olid ilmselt juhuslikud inimesed – kas käsitöömessilt või tulnud mere äärest jalutamast). Aga see oli siis ka kõik. Kõrghetk. Apoetoos. Pärast seda neid pole enam olemas. Sellele tagasi vaadates: jah, eks mingi osa rahvast on alati kergelt manipuleeritav – piisab vaid meedias propagandat teha ning seltskond lauljaid lavale saada – sellest piisab.
Ega midagi. Jätame nende neokommunistidest internatsidega lihtsalt hüvasti. Ütleme neile täiesti ebasiira kurbusega: “Rest in peace” ja läheme oma eluga edasi.
Allikas: Harri Kingo