Päris tüütuks on muutund juba see jutt mida meie poliitikud, arvamusliidrid häbitult õhku paiskavad. et neil on häbi. häbi siis mille pärast? enda või mingi suure asja pärast?
Ikka suure asja pärast. sest kui sa tunned häbi suure asja pärast, oled kuidagi õilis. helendava roostevaba turvisega rüütel, no et vihmaga rooste ei läheks nagu kilukarp, õilsa neitsi või boizi au kaitsmas. seal on aga üks olemuslik viga.
Häbi on personaalne probleem.
häbi saab tunda inimene isiklikult oma väga valesti tehtud teo või mõtte suhtes. häbi laiendamine ühiskonnale on aga egotsentrismi vorm. häbi ühiskonna ees on skisofreenia inimene laiendab oma moraalse koodeksi nagu suure musta lina üle miljonite inimeste. mis asi see on? see on häbi, omaenda isikliku ebaõnnestumise, eskaleerimine shovinismiks. soov olla endast miljon korda suurem.
Häbi ületamiseks tuleb midagi ette võtta.
kas muuta ennast, mis on tervislikum, või muuta ühiskonda mingi konkreetse teo näol. näiteks saada parlamenti või siis teha kodus head suitsusinki. pole vaja kogu aeg aeleda ja öelda seda hallitand häbivoodis.