Mõni inimene ei karju, kui tal on valus. Ta ei kirjuta pikalt, ei ava suuri vestlusi. Ta lihtsalt vaikib. Ta võib olla kohal, aga ta pole enam päriselt kohal. Ta võib naeratada, aga tema silmad on väsinud. Ja kui keegi ei märka seda õigeaegselt, liigub ta eemale. Mitte karistuseks – vaid sest ta tunneb, et teda ei mõistetud, isegi kui ta vaikis valjuimal moel.
Need tähemärgid kannavad oma valu enese sees. Mitte nõrkusest, vaid sügavusest. Ja just seetõttu tuleks neid kuulata ka siis, kui nad midagi ei ütle.
♎ Kaalud – vaikib selleks, et mitte murduda teiste ootuste all
Kaalud ei taha olla koormaks. Ta tahab olla see, kes hoiab tasakaalu. Ja kui ta tunneb, et teda ei märgata, ta ei hakka nõudma. Ta lihtsalt tõmbub vaikselt tagasi. Tema vaikus pole solvumine – see on kurnatus.
Kui ta kord ei küsi enam midagi ja ei püüa enam rääkida, tähendab see, et ta on liiga kaua vaikust kandnud. Teda tuleb kuulata enne, kui see juhtub.
♒ Veevalaja – eemaldub, sest ta ei oska oma valu sõnadesse panna
Veevalaja ei räägi oma haavumisest kergesti. Ta võib analüüsida, mõista, selgitada – aga kui miski teda päriselt riivab, ta lihtsalt eemaldub. Mitte külmalt, vaid vaikides. Ja tema vaikus on tema viis öelda: “See ei tundunud mulle päris.”
Kui keegi ei märka, et tema naljade taha on peitunud valu, ei saa keegi aru, miks ta ühel hetkel lihtsalt enam ei helista.
♓ Kalad – vaikib, sest ta ei taha enam olla see, kes alati tunneb rohkem
Kalad on tundlik, sügav, avatud. Aga kui teda on liiga palju haavatud, ta ei nuta lärmakalt – ta lihtsalt vaikib. Ja see vaikus võib kesta kaua. Tema sees on tunne, et kui teda ei mõisteta pehmelt, ei mõisteta teda üldse. Ja siis pole mõtet rääkida.
Kui Kala vaikib, ei tähenda see, et tal pole midagi öelda. See tähendab, et ta enam ei usu, et keegi tahab kuulda.