Kes on see naine pulmapildi servas, kelle nime enam keegi öelda ei oska? Miks kutsus vanaema üht teelõiku Sillamäeks, kuigi seal pole silda ega õieti mägegi? Perekonnas liigub lugusid, mille algust mäletatakse sõna-sõnalt, aga mille lõpp on aastate jooksul kaduma läinud. Vähk, Skorpion ja Kaljukits leiavad 7.–15. novembril igaüks ühe puuduva vastuse. Ühele annab esimese vihje foto tagakülg, teisele jalutuskäik ja kolmandale aastakümneid sahtlis seisnud ümbrik.
♋ Vähk
Sirvid koos emaga pulmaalbumit, kui märkad ühel pildil tuttavat kleiti. Täpselt sama lilleline kangas oli vanaema õmbluskarbis, kus lapsena nööpe värvi järgi ritta seadsid. Kleidi kandjat pole aga ühelgi teisel pildil. Ta seisab pruudi kõrval, kingad ühes ja uhke kübar teises käes, ning mõlemad naeravad südamest.
Pildi taga on pliiatsiga kirjutatud ainult „pärast äpardust”. Saadad foto vanatädile, kes vastab sulle hoopis kõnega. Muidugi mäletab ta seda naist. See oli pruudi töökaaslane, kes laenas talle kirikuuksel oma kingad, kui pruudikingal konts alt tuli. Pärast laulatust tahtis fotograaf neid tingimata koos pildistada. Nüüd saad aru ka sellest, miks lillelises kleidis naine paljajalu seisab.
Ühest nimest palju väärtuslikum on lugu, mida saad nüüd koos pildiga alles hoida. Küsi vanatädilt, kas ta räägiks selle veel korra, kuni telefon salvestab. Kui ta jõuab kohani, kus peigmees murdunud kontsa püüdlikult rinnataskusse pistis, hakkab ta keset lauset naerma. Just seda naeru tahad ühel päeval uuesti kuulda.
♏ Skorpion
Sõidad novembri teisel nädalal läbi paigast, kus veetsid lapsena suvesid. Ühel teekäänakul meenub vanaema hääl. Siin käskis ta rattaga aeglasemalt sõita, sest „Sillamäel on kruus lahti”. Samanimelise linnani jääb sealt pikk maa. Oled lapsest saadik arvanud, et see oli mõni vanaema enda väljamõeldud nimi.
Seekord jätad auto veidi eemal seisma ja kõnnid teekäänakuni tagasi. Raagus puude vahelt paistavad kraavipervel kaks tahutud kivi. Teed neist pilti ja näitad seda õhtul onule. Tema tõmbab sõrmega üle foto ning osutab hoopis põlluservale. Vana tee kulges sealtkaudu. Kivide kohal oli omal ajal puusild, millele vankriga sõites pidi hobune korraks üsna järsust kaldast üles vedama.
Vanaema antud juhatus osutub nii täpseks, et selle järgi leiaks veel praegugi üles tee, mis on ammu põllu sisse küntud. Järgmisel korral tuleb onu sinuga kaasa. Kohapeal mäletab ta veel sedagi, millise puu külge lapsed õngerattad toetasid. Lõpuks vaatate tükk aega üle üsna tavalise novembrikuise põllu ja sina näed seal esimest korda sama paika, mida tema poisina tundis.
♑ Kaljukits
Sahtlit korrastades leiad ümbriku, mille peale on kirjutatud „esimene palk”. Sees on kaks vana kinopiletit ja foto noorest mehest jalgratta kõrval. Tunned temas ära vanaisa. Peres on ikka räägitud, et esimese palga eest ostis ta endale ratta. Kinopiletite hoidmine samas ümbrikus tundub veidi kummaline, kuni pöörad foto ümber ja näed seal rattapoe nime.
Viid leiu pühapäeval vanaema juurde. Tema küsib esimese asjana, kas piletitel on veel reanumbrid alles. On küll. Siis jutustab ta, kuidas vanaisa teda esimest korda kinno kutsus. Noormees oli palgapäeval rattapoe ees lasknud endast pilti teha, et saata vennale foto rattast, mille jaoks ta raha kogus. Pärast pildistamist läks ta üle tänava kinokassa juurde. Seal jätkus tal raha kahele kõrvuti kohale seitsmendas reas.
Aastatega olid pereloos kokku sulanud kaks eri päeva. Ratta ostmiseks kulus mitu palka, kinno jõudsid nad juba päris esimesel palgapäeval. Kirjutad vanaema palvel ümbrikule juurde aastaarvu. Enne kui selle sahtlisse tagasi viid, tahab ta pileteid veel hetke enda käes hoida. Filmi pealkirja peab ta natuke meenutama. Seda, kummal pool vanaisa istus, mäletab ta otsekohe.
